neljapäev, 29. jaanuar 2015

Minu parim sõber

Sa olid mu parim sõber.

Me ei plaaninud algul üldse sind koju tuua, aga sina tulid meie juurde, algul vaid uudistama, aga siis päriseks. Sa olid pisike, õppisid tundma mind ja mina sind.

Me mängisime, oi, kuidas me mängisime. Aias vaarikate vahel peitust, algul jooksin mina ära, peitsin end mõne põõsa taha, siis tulid sina kapates, vaatasid mulle otsa, ma olin leitud, oli sinu kord jooksu pista ning mind oodata. Sa armastasid hõbepaberist kuulikesi. Sa tõid need hambus tagasi ning ootasid, et keegi uuesti viskaks või veeretaks. Sa ronisid kapi otsa, tormasid liiga madala kummuti alla, kust sa pärast end välja pidid vingerdama.

Sa tahtsid tänavale jalutama kaasa tulla, peesitasid päikse käes, närisid muru, ei osanud hiirtega midagi peale hakata, ei pidanud toorest kala söögiks, kuid ahjulõhe taldriku lakkusid alati puhtaks. Noolisid madalalt laualt ripakile jäänud jogurtit, ootasid hapukooret taldrikut enne, kui ma jõudsin söömagi hakata. Laiutasid mu voodis, nii et mina ära ei mahtunud, tulid mu õppimise peale, et pai saada. Sa armastasid suurt kuvarit, kuna see oli soe ning seal sai peal magada, saba pühkis vaikselt ekraani. Sa käisid unejuttu kuulamas, lohutasid mure korral, nurrusid parimatel pööretel.

Sa olid kõige kassim kass. Ma igatsen sind.

Kurr, mu Triibu.


esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Illegaalne tänavakakleja

Kool on täie hooga käima läinud, trenn rohkem kui täie hooga. Mul on kolm korda nädalas trenn. Kui pärast eilset trenni oli tunne, et täitsa asja ette läks, siis pärast tänast on tunne ja sinikate hulk, mille põhjal võiks kahtlustada, et ma tegelen tänavakaklusega. Ja mina olen see, kellel tulevad harva sinikad!

Rühmaprojekt tundub tore. Väga eksperimentaalne, ehitamine, katsetamine ja siis alles andmete analüüs.

Eelmisel nädalal õppisin kahepoolse kudumise ära, nüüd koon kaelussalli! Muidu käin kudumisõhtul harutamas. Varsti saab harutamise osa ära, siis saan taas kududa ja loota, et mul õnnestub teha sall, mille üle tõeliselt uhke olla.

Šotimaale tagasi tulles eeldasin ma, et järgmisel korral kohtan lund veebruaris Eestis käies, aga kus sa sellega. Siin on talv! Reedel sadas lund, seni ei ole see ära sulanud, lihtsalt kõik kõnniteed ning väiksemad autoteed on jääkihi all. Kohati on näha ka huvitavaid sõiduvõtteid, kuid linnas igatahes läheb elu edasi ka selle ühe piraka miinuskraadiga.

Täna oli koolist koju tulles väga ilus vaade!