Esimene auto oli Konn

Konn, mäletad, et sa algul ei olnudki minu loom? Mul polnud siis veel päris lubegi.
Aga juba ühel ammusel sünnipäeval olid sa hommikul tähelepanu keskpunktis, kui me su ratast vahetasime, kui rehv ribadeks läks. Külast pidime tööriistu laenamas käima lausa.
Sind ei peetud koheselt ilusaks. Ilu nägemiseks kulus aega.
Algul olid sa talveauto. Minu autona oli sa ka suveauto.
Ühel talvel läksime me kahekesi Lõuna-Eestisse, õues oli umbes 30 kraadi külma, sees oli ilmselt natuke soojem, kuid see poleks midagi olnud, kui gaasipedaal poleks alla kinni jäänud. Kas see külmus sul kinni? See oli üks veidramaid autosõite, mis mul olnud on sinuga. Ma proovisin järgi, et ma saan seisma jääda, aga siis leidsin, et ma saan siiski sind kontrollida ja edasi sõita. Pöörded olid punases alas, aga kohale jõudmise ajaks oli su probleem lahenenud. Hea seegi.
Mäletad, kuidas uksed kinni külmusid ning ma neid lahti ei saanud? Või kuidas uksekinnitus katki läks ja üks uks enam kinni ei püsinud ning ma salliga selle endale jala külge sidusin, et teada, et see ikka püsib kinni?
Sa said palju öösiti jalutamas käia. Hea omanik viib ju looma õue jalutama. Sa said maal käia, korra mitu korda, sest ma unustasin vee kinni keerata. Sa said tähti käia vaatamas, väga mitmes erinevas kohas, vahel ka siis, kui pilves oli. Sa tulid minuga kahtlastele väikestele radadele, kui linnast oli vaja põgeneda.
Ma olin vahel kannatamatu. Ma ei jaksanud oodata, kui sa seest päris soojaks lähed või aken päris puhtaks saab. Ükskord ma külmetasin oma sõrmed peaaegu et äragi, kui olin õues olnud, siis läksin autosse, võtsin kindad käest ja hoidsin jääkülmast roolist 10-15 minutit kinni.
Mäletad, et ma ei saanud esimest korda tankima minnes luuki lahti? Ja õues oli nii külm, et sõrmed jäid kangeks ja ma ei saanud liiga kaua proovida. Järgmisel päeval saigi bensiin otsa. Õnneks ma õppisin sind tankima.
Pakiruumi ma ei õppinudki kunagi kasutama. Liialt polnud vajagi, kuigi viimasel jaanipäeval oleks ära kulunud küll. Seal ei läinud sa ju käima ka hommikul. Me pidime natuke lükkama ja siis oli kõik taas nagu päris.
Kui palju vahtralehti ma toppisin igale poole. Tagaakna klaasipuhastaja vahele pandu oli lõpuks valge leht. Vihm oli korraliku töö teinud. Sisse pannes polnud talvel tagumist kordagi näha. Enam ma ei vaja vahtralehti, aga need lehed sobisid su värviga päris kenasti.
Vähemalt korra unustasin ma tuled sisse. Koolis ma korra kahtlesin, siis jalutasin pikema vahetunni ajal vaatama. Kustus olid, aga ma ei mäletanud enam sisseharjunud liigutust.
Su raadio oli natuke katki, aga see tegi selle lahedaks. Kurvis sõites hakkas vahepeal üks kõlar mängima, vahel teine, vahel mõlemad. Muusika liikus koos sinuga.
Mäletad, kuidas ma sind oma sõpradele tutvustasin? Kenasti nimepidi, et see on Konn. Ja see ei olnud veider, inimesed saidki sinuga tuttavaks ja sa olid ka nende jaoks Konn, mitte lihtsalt suvaline neljarattaline objekt.
Talvel proovisid sa mind endale saada, peites mu dokumendid endasse.
Sa olid minu vabadus. Liikumisvabadus. Muidugi siis, kui bensiini oli.
Sa olid minu Konn.
Sõida hästi!