Haridussüsteemist Metsaülikoolile

Aprilli lõpul sai kirjutatud Metsaülikooli esseekonkursi raames essee, mille kirjutamise käigus ma otsustasin, et mulle ei meeldi seda kirjutada enam, aga kuidagi sai lõpetatud ja ära saadetud. Nüüd selgus, et selle eest anti 3. koht. Minu kokkuvõte esseele on "see ei ole hea", ent jagamine võib-olla suudab asja arendada. Ja pealkiri ei ole üleliia originaalne, üsna sügisene.

Keskpäraselt keskpärasele

“I've never let my school interfere with my education.” (Mark Twain)

Koolis õppimine on igav. Algkoolis, põhikoolis, isegi gümnaasiumis. Õppimine ise on tohutult põnev: terve maailm ootab avastamist ning kunagi ei jõua kõigele jälile. Enamasti nenditakse, et kool suutis uudishimust võitu saada ning igasugune huvi kadus. Haridussüsteem näib keskpärane ning suunatud ideaalsele keskpärasele, keda ei leidu ei hariduses ega rõivakauplustes. Miks üldharidus ei ole köitev üheski vanuseastmes ega kellegi jaoks?

Haridus näib Eestis (ja pea kõigis teistes riikides) olevat suunatud väga konkreetselt ühiskonna hüvanguks, mis on mõistetav, sest teadmisteta ei suuda toimida ükski riik. Selle mõistmisega tuli haridus, mida varem jagati vaid vähestele priviligeeritutele, kõigini. Vaieldamatult oli kohustuslik üldharidus samm, mis muutis maailma, kuid vaieldav on see, kas just kindlasti paremaks. Kvaliteet langes, sest massiharidus ei suuda eales küündida hea eraõppeni, kuid kvantiteet pidi seda kompenseerima. Eraõpe on muutunud nii haruldaseks, et sellest ei tasu isegi unistada, leppima peab pakutavaga ning ise võimalusel juurde otsima asju. Üldsus on alati mingil määral keskmine, sest statistiliselt peab leiduma keskmine. Inimesed on kõik erinevad – leierdatud lause, mis hariduses jääb siiski märkamatuks. Erinevad nii heas kui halvas mõttes, ebamugav mõlemat moodi. Erinevus halvema suunas näib olevat suurem probleem: see on probleem, kui kõik ei saa hakkama ning mahajäämus ja väljalangevus ei luba kõigil soovitud ametini jõuda. Vastupidist ei vaadelda enamasti probleemina, kuid mulle näib see palju suurema väljakutsena Eesti haridussüsteemis.

Väljakutse on muuta haridus põnevaks neile, kes teavad juba materjali, ei soovi õppida kõike, kui on leidnud endale sobiva ala või ei pinguta, sest see ei ole vajalik. Haridussüsteemis jäävad tähelepanuta need, keda pole vaja abistada. Järeleaitamine on muutunud normaalseks, erinevaid võimalusi pakutakse isegi õppe pikendamiseks, ent õppe lühendamine on raske, sageli ebapraktiline sotsiaalse poole pealt, kuid koolides leidub alati neid, kes sooviksid teha palju enamat ning ülihea õpetajata raisatakse keskkoolis aega. Liigne kordamine, selgitamine ning arutamine piiravad kiirust; mõni õpetaja leiab, et ülesandele tuleks kohe anda ka lahenduse idee, kuigi tegelikult peaks olema võimalus leida oma idee ning seda täiesti iseseisvalt; kõigile sobiliku lahenduse leidmisel lähtutakse keskmisest, mis ei paku uudsust ega loomingulisust. Kõigis on potentsiaali, aga Eestis tekib iga aastaga aina enam raisatud annet, sest kool ei nõua pingutust: õpetajad lepivad olemasolevate teadmistega ega sunni noori end arendama. Edukama tuleviku võti on aga võime areneda ja õppida, ent see nõuab tohutut tahet ning pingutust, et ise õppides leida kõik võimalused ja teadmised. Esimene tuhin ja entusiasm võivad raugeda, kuid kui puudub oskus järjepidevalt teadmisi hankida, siis see jätab mitmed noored paljudest võimalustest ilma. Haridustee pole üksi käimiseks mõeldud.

Kõigil on õigus püüelda tähtede poole, aga kui tähti näidatakse ainult all, siis on raske leida põhjust kõrgele hüppamiseks. Enesemotivatsiooni arendamisele peaks pöörama enam tähelepanu ning õpetajad ei ole küll jumalad, ent alati on meeldiv, kui nad leiavad mõne ülesande, mis paneb inimesed huviga kaasa töötama. Hetkel tapetakse uudishimu vaikuse ja korra nõudmise ning järjekindla jutustava õppestiiliga enamasti varakult, aga kõigile sobivad erinevad õppemeetodid. Tuleks toetada, kui keegi soovib õppida raamatukogus või teha ülesanded kiiremas korras ning veeta aega lugedes või mõnda muud ainet õppides. Optimaalne ajakasutus ning rohkem teadmisi ja heal juhul ka motivatsioon pingutamaks. Kui esimeses klassis käiv noormees leiab, et kool on igav ning ta parem loeks kodus raamatut vulkaanidest, siis teadmisi soovib ta koguda, aga tema meetod ei kattu kooli arvamusega, enamasti võidab tugevam ehk kool. Võidu hind võib olla kõrgem, kui soovitud: huvitavad teadmised jäävad kättesaamatuks ning tüüplahendused saadakse selgeks. Uudishimu ja unistamine, mis viivad edasi maailma, keelatakse. Kõik ei ole akadeemilistelt võimetelt võrdsed, seega nõrgad aidatakse keskmisele tasemele lähedale, aga et keskmine liialt kõrgele ei roniks, tõmmatakse tugevamad madalamale, näiteks rakendatakse isegi põhikoolis meetodit, kus materjali valdav õpilane selgitab neile, kes ei mõista. Selgitamine on küll hea võimalus materjali kinnistada, ent see ei võimalda kõigil võrdsel määral areneda. Investeeritakse keskmise taseme säilitamisesse, ent arengut ei toimu. Noored on haridussüsteemi pantvangid.

Eliitkoole võib teha maha või armastada, aga nad täidavad siiski ühiskonnas oma kohta: motiveeritud ja heade teadmistega noored motiveerivad võistlusmomentide kaudu igapäevases koolielus neid, kellel on võimed, ent kes pole pidanud varem pingutama, et olla parim. Võistlus ei ole hariduse eesmärk, aga see on vahend tegeliku eesmärgi saavutamiseks ning selle tähtsust ei tohi alahinnata. Teadmiste võrdlemine ei ole sama, mis naabrist parema auto hankimine: teadmisterohkuse korral võidavad kõik ning võimalusi ja valdkondi on nii palju, et kõigil on võimalik leida erinev suund ning teada teistest rohkem kas või Teise maailmasõja käigust Gröönimaal. Neid infokilde jagades ja võrreldes arenevad õpilased palju rohkem kui aastast aastasse õpetaja monoloogi kuulates, mis on õpikus samuti olemas. Teadmisterallil ei ole tähtis võit, tähtsad on protsess ning osavõtt.

Koolisüsteem teeb liiga statistilisest keskmisest tugevamatele, sest neid pole vaja aidata hariduse haljale oksale, pigem võetakse sabast kinni, et ladvast lendu ei tõuseks. Nii mustvalge ja nukker pilt ei ole, ent kõige olulisem on leida võimalus, kus haridus ei segaks haritust ning kool suudaks pakkuda mõlemat, seda ka neile, kellel on koolihariduse tase juba käes.