Elagu riiki?

Teade, kui proovin hääletada:
Te ei saa hääletamisest osa võtta, sest Te pole veel 18-aastane. Proovige peale sünnipäev uuesti.
Juhilubade päring:
/tühjus/

Mis toimub? Mult võeti juhtimisõigus ära, hääletusõigust ei antudki. Elagu Eesti!

13.26
Jõudsin äsja ühe kõne ajal järeldusele, et ma ei ole 17 ega 18. Olen eatu hetkel!

Kui veel see öögi nii otsatu poleks!

Viimane päev alaealisena hakkab mööduma. On see hea või halb? Ei teagi, mingi osa nalju jääb ära, aga küllap tulevad uued, võimalused tunduvad paremad, kuigi kasutada neid ikka ei saa (kui võib minna, aga ei ole võimalik). Muidugi on vanus vaid paar numbrit paberil, kuid see tuletab meelde, et midagi võiks saavutada, õppida, osata.
Mida mina oskan?
Ma oskan häid hindeid saada enamasti, muidugi on tagasilööke, aga minu halb hinne on seni õnneks tähendanud seda, et ma saan 4.
Ma oskan kõik asjad naljaks pöörata ning sõnadega mängida nii, et algset asja ei mäleta keegi.
Ma oskan küsida ja vastata ning jõuda ise järeldusteni.
Ega ma väga ei oskagi asju.
Inimestega suhtlemisel võib olla takistusi, mingi ala tipp pole ma ka, enesemotiveerijaks ma alati ei sobi.
Kuid ma oskan sellega olla rahul. Muidugi ma tahaksin olla parem, targem ning palju muud, kuid see ei kuku mulle otsa ma loodan, ohtlik on.

Vanusega seoses on ju uus võimalus - valida. Mida või keda valida, seda ma ei tea, aga tean, et mingid asjad ei tööta ning kuulates valimisdebatti, ei hakkagi töötama.
Teemal haridus on mul kõige lihtsam kujundada oma arvamus, sest sellega puutun ma kokku ning süsteemi sees näeb teisiti.

Kuuldud idee: katsed kaotada, sest miks koolidel on õigus koguda helged pead ning teistele jätta nõrgemad, tugevamad saavad kõikjal aidata edendada klassi taset.
Mina olen käinud ainult koolides, kuhu sissesaamine sõltus katsetest ning tulemustest. Ma olen selle üle õnnelik ning leian, et see on teinud minust selle, kes ma olen. Ma ei ole geenius ega üliandekas, kaugel sellest, aga ma olen olnud tugev. Mulle sobib kool ning mulle meeldib teada asju. Seega mina oleksin kannataja rollis, kus tugevam aitab pidevalt nõrgemaid. Kindlasti on oluline aidata kõiki, aga Eesti vajab kõikide parimat. Vajatakse kõige paremaid, keda geneetika ja keskkond on suutnud arendada, aga neist ei piisa. Seega kas oleks mõistlik 'ohverdada' mõned helged motiveeritud noored teiste hüvanguks?
Minu meelest ei oleks. Igal inimesel on õigus oma võimete kohasele haridusele ning see, et kõik ei ole võrdsed, on ilmselge - looduslikud erinevused ning erinevad otsused ja võimalused. Mille järgi valida need, kes aitavad ühiskonda ning kas nad tegelikult aitavad? Sellele ei ole õiget vastust olemaski. Ükski haridusega tegelev poliitik ei saa rääkida Eesti talendist ja ühtlustatud koolist praegustes oludes.
Õpetajad on ressurss, millest sõltub kohutavalt palju - motivatsioon, huvi, tulemused. Võrdselt häid õpetajaid ei ole võimalik saata üle kogu Eesti, isegi linnades ei ole neid piisavalt, ma kaldun arvama, et isegi üheski koolis ei ole kõiki väga häid õpetajaid. Hetkel ei suudeta tagada kõigile parimat ega kõigile head, aga loodetakse, et õpilaste ümberpaigutamisel suudetakse seda teha. Olukord võib muutuda kurvemaks just parimate ja nõrgimate vahel. Parimatel ei ole võrdlust, nõrgimad on valgusaastate kaugusel klassi etalonist.
Minul on võimalused, mida ma ometi nendega teen!?

Aitab mõistukõnedest ja analüüsist, sisukokkuvõtteid on viimase paari nädala kohta jälle häbematult puudu.
Vahepealsed sündmused on olnud:

• Minu Sõbra sünnipäev ning tema kinkekomplekt (kuhu lõpuks sai: MacGyvery teip, šokolaadikoer, Argus(Poola õlu), tuhk, sõlmes pliiats, buldooseri-kopa-sahaga kaart ja kurgipurk). Hommikul koju jalutades oli nii külm, et  kommentaariks oli: mõtle, kui oleks -20, mis siis veel oleks (oli -19)
• Ma sain keemiaolümpiaadil ja matemaatikaolümpiaadil lõppvooru. See tähendab ka mõnda ülikooli teaduskonda sissepääsu.
• Arvestused said tehtud rahuldavalt, kui lugeda mitterahuldavaks ajaloo totaalne läbikukkumine, mille tulemust ma veel ei tea.
• Aktusel sain täna tänukirja suurepäraste tulemuste eest ja šokolaadi.

Täna võin veel olla noor ning ei kavatsegi homme vanaks hakata!
Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
/T.Mägi/

Pealkiri on inspireeritud Gustav Suitsu luuletusest "Sügise laul"

Arvestuseks õppimine

jahmatus - algab d-tähega ja siis on nagu Top Geari saatejuht- dismay!
piinlikust tundma- nagu laste diskole oleks sattunud- disconcerting!
järjestikune- nagu konservikarbid - consequtive!
kõrvale heitma- mina olen mr, sina oled... - dismiss!
üllatav- start antakse üllatusena - startling!
rahulik - rahulik sireen - serene!

Sõnu saab ka nii õppida. Vähemalt saavad õpitud.

"Kuritöö ja karistus"

Ma ei saa aru enam kirjanduse tunni teemadest ega aruteludest, kuigi ma räägin neis kaasa.
"Kuritöö ja karistus" on algplaan, millest teemad hetkel põhiliselt arenevad. Seega, kuidas ma tundsin ennast seda raamatut lugedes -ma ei tea, ma loen väheseid raamatuid rõõmu või kurbusega, aga need on kindlalt mul olemas! Üks raamat, mis paneb mind alati rõõmustama ja kurvastama on "Hirevekütt", sest mind köidab loo siirus. Midagi sellist vajaksin ma ka oma ühiskonnas. (Oma ühiskond ei ole mitte minu oma vaid minuga ja minu ümber)
Mul ei tekkinud emotsioone lugedes Raskolnikovi lugu. Ma lugesin ja hiljem ka mõtlesin tegevuste ja sisu peale, aga mul olnud lugedes kordagi tunnet, et see koht eraldi on eriline. Võimatu ülesnne on leida lõigud, millega seoses on tugevad emotsioonid.
Ma ei suuda isegi aru saada endast, mida ma tegelikult mõtlen Raskolnikovist. Ma annaks talle andeks inimlikul tasandil, ühiskonna tasandil mitte, sest asi oli planeeritud. Julguse proovimiseks on ka muid vahendeid kui mõrv, aga ilmselt nii mõjuvaid on vähe. Enda elu ohustamine võib juba minna hulljulguse alla. Sümpaatne ta ei olnud mulle.
Vabandus ei ole, et ma olen reaal, kuigi nagu õpetaja selle sõnastaks: "Reaalklassi kohta saite te kiiresti aru."
Paraolümpia?
Küllap hetkel on minu elus teised olulised teemad, mis vajavad pikka mõtlemist ning kindlat tegutsemist.

Aga mulle meeldib see, mis mul on!