Det slutar igen ehk Tagasi kodumaale

28.06
Viimane korralik päev Rootsimaal. Jalutasime ringi, käisime töömuuseumis, turismiinfos, tehislikke koski vaatamas. Minule hakkas muuseumitest juba aitama, aga õnneks rohkem ei olnud seal pakkuda ka peale kõrval asuva tekstiilimuuseumi. Kinno minna me ei saanud, sest seansse peaaegu et ei olnudki ning rootsi filme näidatakse ainult laupäeviti. Jalutasime ning leidsime ideaalse raamatupoe. Sellise, kus veedaks tunde ning kust ostaks kaasa hunnikute kaupa raamatuid. Hunnikute kaupa me just osta ei saanud, aga mina ostsin kaks raamatut ning olen sellega väga rahul, et need kotti mahtusid. Raamatupood koosnes mitmetest ruumidest, mis olid omavahel kitsaste koridoridega vahel ühendatud, aga mõnest kohast võis minna siseõue ning lugema hakata. Jalutasime raamatutega tagasi öömajja, ajasime paar sõna juttu ning läksime ilusat lugemiskohta otsima. Leidsime väga kahtlase pisikese muruplatsi suure tee läheduses, milletaolisele ainult eestlased läheksid end pikali viskama, et lõbusalt raamatut lugeda. Lugesime, hiljem jalutasime basseini äärde, mis mänguväljakul asus ning istuseime pingile bussipeatuse läheduses. Läksime ka trammiga sõitma, mida meile oli õpetatud, et "keegi ei osta piletit". Sõitsimegi korralikult jänest, aga uurisime, et automaadist me piletit kätte ei oleks saanudki. Pärast 7 läksime tagasi, et teada saada, et meie võõrustaja lahkub ning "on peagi tagasi". Nii me arvasime. Pakkisime rahulikult asjad ära, kasutasime arvutit, vaatasime telekat, sõime palju tema röstsaia ning kui kell hakkas 11 saama otsustasime, et me ei pea teda viisakusest ära ootama. Ajasime juttu ja itsitasime iga kord, kui mõni naaber käis, aga lõpuks jäime magama.

29.06
Hommikul kell 8 lahkusime, jätsime kirja ja šokolaadi, sest korteri peremees ei olnud veel tagasi jõudnud. Selgus, et meie rong oli asendatud bussiga ja bussijuht kinnitas, et jõuab samal ajal kohale. Ega ikka ei jõua küll. Arvutasime nalja pärast välja kiirusi, millega buss peaks sõitma, et me õigeks ajaks kohale jõuame. 100, 140, 220, 360 jne, kuni me oleks pidanud ajas tagasi minema. Õigeks ajaks me muidugi ei jõudnud, aga et hullem oleks, jõudsime kohale nii palju hiljem, et jäime ka oma jätkubussist maha. 50 min ootamist ning ei mingit kasulikku nõu raudteejaamast ega ka mitte vabandust. Eks me siis ootasime, sest aega meil tegelikult oli.
Lennujaam oli pisike. Meie kotid kaaluti üle - 9,8 ja 9,9 (10 on lubatud). Saime kaua oodata, täitsime tagasisidet mingile asutusele ning kuulsime vägagi palju eesti keelt. 5 min pärast pardale mineku aja lõppu pileti järgi saime väravasse ning üsna ruttu ka lennukile. Natuke und ning ilusaid vaateid Eesti saartele ja ka mandrile. Tallinnas vahetasin suvised riided selga ning läksime hääletama. Saime natuke ikka oodata ka, aga me olime ka mitmendad hääletajad seal kohas. Ilusasti Tartusse ning jala koju.

Reis sai läbi ning kokkuvõttes oli väga hea reis, väga hea oli osata rootsi keelt ning väga hea oli olla pidevalt 'laps'.

Sommaren är min ehk I need a visit to Vienna

25.06
Hommikune unine dušijärjekord ning jalutuskäik.  Ja siis muidugi väga korralik ja maitsev hommikusöök rootsi lauast. Toas istudes kuulasime teiste vestlust ning sõime komme, mis olid ülihead ning kuulasime, kuidas neid toodetakse. Hääletama me minema ei pidanud, sest meie võõrustaja pakkus, et ta viib meid ise ära, kuna ta sõidab sinna kanti. Punase põrnikaga sõitsimegi Jönköpingusse.
Jönköpingus saime oma võõrustaja maja ette ning selgus, et ta on majas täiesti üksi ning valmis meiega kõikjale minema. Sõitsime tema autoga linna ning iga kord, kui auto käima panna, hakkas mälupulgalt automaatselt mängima laul Visit to Vienna  ja see muutus päris naljakaks. Vaatasime linna, tuletikumuuseumist jalutasime mööda, Vätterni ääres jalutasime, aga vesi oli väga külm. Kõik oli kinni, sest tegemist oli laupäevaga pärast Midsommarit. Imetlesime kõrgemast kohast vaadet linnale. Sõime makarone ning õhtul läksime linna, aga väga kauaks ei jäänud, sest viimane buss pidi tagasi ka viima.

26.06
Kommipoodi! Päriselt kommipoodi, kus tehti karamelle ning segasena sai mööda poodi ringi tormata, sest kõike ei saanud osta, aga valikut ei suutnud teha. Lõpuks hunnik kommi süles ning soojad äsja valminud kommid proovitud, läksime edasi mööda Vätterni kallast ning jõudsime sadamasse, et sõita saarele. Saare nimi on Visingsjö ning see on ilus koht pikniku pidamiseks, mida me ka tegime. Sõime ja vaatasime varemeid ning oligi aeg tagasi sõita, sest parkimispilet oli ostetud teatud ajaks ainult. Sõitsime tagasi ning pakkisime asjad kokku, et valmistuda hääletamiseks. Ilm oli tohutult ilus üle pika aja ning meeleolu oli kõrge. Rõõmsatujuliselt hääletasime bussipeatuses ning isegi silt oli ilusasti olemas. Muusika mängis telefonist, et igav ei oleks ning võib-olla meie hea tuju hirmutaski inimesed ära, aga peale me ei saanud. Hääletasime ligi 3h ja siis otsustasime, et peame sõitma bussiga kesklinna, et rongi peale minna. Bussiga saime väga hästi sõidetud, jooksime rongijaama ning rong oli ees. Uurisime veel, kas on õige rong, oli. Piletit jaamast osta ei saanud(esmapilgul) ning läksime rongi, et küllap saab sealt pileti ka osta. Piletiautomaadid ei töötanud ning me otsisime endale kohad. Rongis oli vähemalt 6 koera, aga ei ühtegi piletimüüjat. Pärast üsna mitmendat tiiru rahustati meid, et oodake rahus, küll tuleb. Algul ootasime, viimased peatused lootsime, et ei tule.Ei tulnudki. Ja tagasi Linköpingus me olimegi. Helistasime ning siis ootasime natuke raudteejaama ees. Tuligi noormees, kes viis meid oma koju, pakkus teed ning lasi erinevaid muusikapalu. Pika päeva tõttu midagi erilist teha ei jõudnudki, ühetoalises korteris olid 2 välivoodit ning sinna me magama jäimegi.

27.06
Hommikusöögiks oli Danieli tehtud puder ning siis pakkisime asjad pigem ära ja läksime vaatama Linköpingu "Vanalinna" ehk vanalinna teemaparki. Köie tegeime endale seal ning kommipoest ostsime hunniku komme kaasa.. Inimesed ei tahtnud alati rootsi keeles rääkida, aga ilmselt turistikoha asi. Daniel seletas meile kõike rootsi keeles ning kui me ei mõistnud, seletas uuesti.
Linköpingus oli meil aega õhtuni, seega jalutasime raudteejaama, et kotid pagasihoidu panna. See tehtud, võtsime suuna ostukeskuste rajooni peale ning hakkasime astuma. Ilm oli palav ning taevas ei olnud ühtki pilve näha. Jalutuskäik oli pikk ja päike palav, aga kohale me jõudsime. Minu mälestused olid väga kasulikud, sest ma mäletasin paari poodi ajast, kui me perega seal käisime. Üle 6 aasta tagasi, aga mälestused vähemalt olid. IKEA, Maxi Ica ning toys'r'us olid põhilised. Käisime toidupoest läbi ning kassas löödi 18.90 maksnud mahl läbi 10SEKiga. Väga tore uudis. Mänguasjapood ei olnud nii hiilgav, nagu ma lootsin, aga võib-olla on tegemist ealiste iseärasustega. IKEA oli väga lahe. Ostsin 2 asja ning tahtsin palju enamat, aga seljakoti mõõdud Ryanairis ei soosi IKEAs ostlemist. Üks asi jäi siiski ostmata, aga varuplaanid peavad alati jääma.
Käisime enne poodide külastamist veel ka hamburgerit söömas ja pärast ostsime jäätiselaevukesi. Neid müüdi kahjuks ainult 6 kaupa pakis, seega 3 jäätist usinalt ära süüa ei ole alati nii lihtne, aga hakkama me saime. Tagasi linna, vaadata kirikut, purskkaeve, supelda ühes purskkaevus, kiikuda ning ronida eesli otsa. See tähendas, et me mängisime nii kaua, et poodi vaatama ei jõudnud. Jalutasime tagasi raudteejaama poole ning saime õppetunni, et pilet tuleb osta varem, sest nii on märgatavalt odavam.
Norrköpingusse oli väga lühike tee ning peagi saime seal raudteejaama ees oodata. Meie võõrustaja tuli, viis meid taksoga enda juurde ning oli väga lahke. Tegemist oli noormehega, kelle emakeel oli vist portugali, räägib vabalt ka inglise keelt ning töötab rootsi-jaapani tõlgina. Ka meie esimesel ööl seal, pidi ta tööle minema. Mingit kasutusjuhendit tõlkima. Meie saime korteri. Ja arvuti, mis kirjutas jaapani keeles. Õnneks oli see muudetav. Vaatasime seriaale, sõime röstsaia ning uurisime, kas paadiga saab sõitma minna. Kahjuks selgus, et enne juulit ei ole kohe kindlasti turismihooaeg, seega ei mingit paadisõitu.

Midsommar ehk Võõra autoga teel ning konnatants

24.06
Hommikul 5.30 olime maja ees üsna unistena ning liigume linna poole, et teha vaatamisväärsuste ring(!) ning siis kuhugi maha istuda. Minul olid silmad poole ajast kinni, kui me suurte kottidega ringi vantsisime ning isegi paari inimest nägime. Surnuaias nägime jäneseid isegi. Tund aega tiirutatud, leidsime bussipeatuse, kus oli pink, mille me hõivasime. Lotta kirjutas kirja ja mina olin pooleldi magavas asendis. Enne poolt kaheksat hakkasime me liikuma linna serva poole. Jalutasime, käisime tanklast läbi ning 7.58 olime maantee ääres. Õigemini bussipeatuses, mis oli enne ristmikku, mille järel algas kiirtee. Seisime sildiga ja hääletasime. Hommik oli külm ja tuuline, kuigi vihma ei sadanud. 1,5h hiljem pööras üks auto üsna risti vasakust reast meie juurde ning meie hämmastuseks jäi seisma. Autos oli kaks meeskodanikku, kellest 1 kamandati välja ning teine tegi taha ruumi, et saaks me mõlemad autosse istuda. Autojuht oli ajalooõpetaja, endine sõjaväelane. Järgmise tunni rääkis ta meile ristisõdadest ning kristlusest. Me ei pidanud liiga palju kaasa aitama alati, noogutama ainult. Umbes tunni pärast pidi tulema linn, kus meie teed lahku lähevad - Halmstad. Sõitsime sinna sisse ning ta viis meid burgerit sööma. Kahtlane. Sõime siis burgerit, see võttis ka peaaegu tunni, sest ta ei saanud süüa, vaid pidi pidevalt meiega rääkima. Lõpuks olime valmis teekonda jätkama ning ta ütles, et on valmis meid viima ära Gislavedi, kuhu me teel olime, kuigi see teeb talle ringi sisse. Olime sõitnud vaevalt 5 kilomeetrit, kui ta hakkas pärima, kas meil autojuhiload on. Mina muidugi vastasin, et on ning on olnud juba päris kaua(suhtelisus). Selle peale tuli küsimus, kas ma sõita tahan, millele ma väga kahtlevalt keerutades vastasin. Järgnes palumine. Ma andsin alla ja ütlesin, et ma võin sõita. Me vahetasime kohad ning 2min pärast ta magas tagaistmel. Meil oli sõita 100km. Väga tore sõit oli, sest me saime rahulikult juttu ajada nüüd ning ei pidanud ainult ajaloost rääkima. Paduvihma hakkas sadama siis, kui ma tahtsin auto kiirust proovida, seega üle 120km/h ma seal ei sõitnud(110 ala, seega kõik on korras). Üsna peagi jõudsime Gislavedi ning tegime suure tiiru ümber linna, aga ei leidnud parklat, kuhu me pidime minema. Jäime siis mingisse muusse ning Lotta helistas, et meid üles otsitaks. Ka autoomanik ärkas üles, kurtis, et me edasi ei taha sõita, andis visiitkaardid ning jätkas oma teekonda. Peagi tulid meie sõbra sõbrad ning viisid meid edasi pisikesse kohta. Kõik olid ülimalt imestunud, et me jõudsime kohale ning et me jõudsime nii vara. Enne kella 1 kohal. Seega korra sisse, kõigi nimed korra ette vuristatud ning naabrite juurde külla.
Rootslaste Midsommar on mingil moel sarnane jaanipäevaga, sest tegemist on suve tähistamisega, aga viisid on väga erinevad. Esimene suurem erinevus on suur lõunasöök. Me läksime naabrite juurde, kus kõik võtsid meid ülisõbralikult vastu, tervitasid ning uurisid, kuidas meil läheb, mis me teeme, kuidas me nii hästi rootsi keelt räägime jne. Peaaegu kõik tulid rääkima, imestasid, tegid nalja. Kokku oli 16 inimest ümber suure laua ning alguses oli rootsi laud, kus kala oli vähemalt 10 erineval viisil esindatud. Ma proovisin ikka enamiku ära, aga väga pisikestes kogustes. Lauas  tehti palju nalja, aga enamus sellest jäi arusaamatuks kahjuks. Muidugi meie ka tõlgiti ning uuriti meil, kuidas Eestis asjad käivad. Väga lahe oli see, kuidas võetakse tervitusnapsu. Eestis öeldakse toost ning siis võetakse. Rootsis lauldakse enne, kui võetakse! Ma ei teadnud sõnu, aga see oli nii lahe, et ka mina võtsin ühe pitsi. Kui tekkis tunne, et nüüd on jõuludeni kõht täis, toodi kausid lauale ning saadeti ringile. Nii vähe kui sai, võtsin juurde. Ja siis tuli veel magustoidu ring suure maasikatordiga.
Pärast võrratut lõunasööki läksime tagasi kõrvalmajja ning sättisime asjad valmis, et minna külapeole. Külapeol pandi püsti meiupuu ning selle ümber läks tants lahti. Meie seltskonnast olime me muidugi ainsad, kes läksid tantsima, aga see oli väga lahe. Laulude sõnadest oli võimalik isegi enamasti aru saada, kuigi Konnatantsu juures tekkis mul kerge segadus, sest me tegime kõrvu ja saba, aga hiljem sain teada, et ongi laulus, et ei ole saba ega kõrvu. Niipea, kui vihma hakkas kõvemini sadama, oli plats tühi ning ka meie jooksime autosse. Tagasi maja juures tegime tutvust hobustega ning muidugi Joppega.
Edasine õhtu võiks sarnaneda natuke eestlaste jaanipäevaga, sest õlu oli käes ning juttu aeti palju. Mis oli puudu jaanipäevast: 1) jaanituli, 2) laulmine, 3) õues viibimine, 4) grillimine, 5) kange alkohol, 6) üle lõkke hüppamine ja ilmselt veel mitmeid olulisi asju. Istusime toas ning ajasime juttu ning samal ajal valmis juba väga tegus õhtusöök. Söömine on Rootsis väga au sees Midsommari ajal. Toit oli maitsev ning magustoit veelgi maitsvam! Ma pean selle retsepti ikkagi küsima.
Kuna kella viiene äratus oli varane ning ka teised ei tundunud väga erksad, läksime üsna varakult magama, et hommikul tegusamad olla.

Denna dagen ett liv ehk Tõelised rootslased

20.06

Hommikul oli kurb lahkuda, sest 3 päeva olid tekitanud tunde, et ongi koht, kus olla. Tee äärde hääletama jõudsime väga ilusa ilmaga. Rekka, mille peale me ei hääletanud, võttis meid peale ning viis natuke edasi. Rääkis palju, küsis pidevalt, kas meil on poisid ning lasi Lottal oma sõbraga rääkida telefonis. Järgmine auto peatus peaaegu liiga ruttu, sest ma vahetasin jalanõusid alles. Vanem mees, kes käis kalapoest läbi ning sõidutas meid üsna kaua edasi, aga ei suundunud Lundi. Saime paduvihma ajal väga kahtlasesse kohvikusse kiirtee ääres. Lootusetult proovisime peale saada ning lõpuks küsisime lihtsalt järjest inimestelt, kas nad sõidavad kuhugi ja kas nad tahavad meid kaasa võtta. Sellest oli abi, sest 2 naist viisid meid raudteejaama ning aitasid piletid osta. Rongiga Lundi.

Lund on rattarohke, majaderohke, naljakate kirikutega, uhkete kirikutega, põnevate söögiputkadega. Öömaja asus meil aga Lundist väljas Dalbys. Väikest tänavat mööda tänava lõppu minnes leidsime arvatava õige maja. Heki vahelt sai sisse, aga kedagi ei paistnud ega midagi ei paistnud, jalutasime maja nurga poole ja siis oli näha, et keegi on teisel pool maja. Hiilisime tagasi varju ning läksime ümber maja mööda teed teise ukseni. Noormees, kelle nime ma ei mäleta, ütles, et tema on ühe perepoja sõber ning juhatas meid lahkelt edasi. 

Me saime eraldi toa voodi, välivoodi ja tualetiga. Maja ülemisele korrusele viis kitsas keerdtrepp, seega oli tore, et seda ei pidanud unise peaga avastama minema. Mina lugesin läbi raamatu "Bröderna Lejonhjärta" ning õhtul istusime pikalt ülisuures köögis, kus pereisa tuletas meelde eesti koorilaulu ning lasi meile mitmeid rootsi artiste. Kui pereema oli pärit Stockholmi lähistalt ja rääkis üliselget koolis õpitud rootsi keelt, siis pereisa rääkis skånskat. Nüüd on eesmärk õppida ära akademisk skånska, sest seda räägitakse ülikoolis. 

21.06

Hommikul käisime vaatamas järve, mida ümbritsesid kõikjalt kaljud ning üks kalju oli Elvise kalju. Sealt tuli alla hüpata ainult väga suure hooga joostes, sest muidu kukutakse alla kivide otsa. Me ei proovinud seda järgi.

Botaanikaaed oli esimene sihtkoht ning seal saime jalutada ning partidega tutvust sobitada. Edasi võtsime ette marsruudi kaardil ning käisime ülikooli raamatupoes ning Kultureni, mis oli põhimõtteliselt väga suur muuseum väga mitmes hoones. Vanalinna osas veel ringi jalutada ning natuke süüa. Õhtupoolikul bussiga tagasi ning veetsime õhtu õues vaadates Månsi sõprade lauamängu "Palgamõrvar". Månsi nad mängu ei võtnud, sest ta pidavat alati võitma. Ühel noormehel oli kitarr, mis rippus õlal kilega ning oli teibiga parandatud.

22.06

Kui kõik ütlevad, et minge Kopenhaagenisse, siis me läheme Kopenhaagenisse.
Kopenhaageni märksõnad: elevandid, ehitus, kirikud, ehitus, Christiania, ehitus,  kutse murule, ehitus, palju kanaleid, ilus ilm, palju hiinlasi, Väike Merineitsi, Geneetiliselt Muundatud Merineitsi, kõrged hinnad, ehitus, veel kirikuid, mina maksmas söögikohas 3 terminalis, et makse läbi läheks, metroo, inimene, kes nägi välja, et ta tahaks mult midagi küsida, ma põgenesin ja raputasin pead (kaardiga turistid, me olime natuke eksinud), taanlastena prooviti meilt allkirju korjata kuhugi, aga me ei mõistnud.
Kopenhaageni ehitustööd mulle ei meeldinud, kõrged hinnad ka mitte, aga muidu oli tore.

Jõudsime tagasi Malmösse ning hakkasime vantsima oma öömaja poole, jõudsimegi lõpuks õige kohani, aga saime 45min oodata, sest hobune oli plehku pannud(linnast väljas, mitte korterist) ning tema otsimiseks kulus aega. Just siis, kui hakkas sadama, saime me sisse. John oli väga rõõmsameelne ning soovitas meil tungivalt ujuma minna. Väljas oli juba väga hämar ning vihma kallas. Kuna tema soovis minna, siis me läksime kaasa, kuigi ei olnud päris vaimustuses ujumisest. Vesi oli tegelikult meres soe! Aga ujuma me ei jõudnud. Küll nägime ära Zlatan Ibrahimovitši maja. 1/2 vaatamisväärsusest, mida me nägime. Minitassidest saime teed ning peagi läksime magama. Statistika mõttes ütleks, et taaskord tulevane insener.


23.06
Malmö lossi me hommikul saime ning sinna me jäime päris pikaks ajaks. Lossis ning paar maja eemal asuvas muuseum/teaduskeskuses kulus terve hommik ja lõunagi. Loss ei olnud võimas, aga seal oli lisaks lossile ja ajaloomuuseumile zoloogiamuuseum. Järgmises majas oli siis tehnikamuuseum, allveelaev, teaduskeskus ja veel võimalusi. Teaduskeskusesse mina ei jõudnudki, aga Lotta ütles, et Ahhaale teeb see ära. Ning see oli ainult kõrvalharu muuseumile.
Pärast pikka kultuuriprogrammi leidsime endale süüa ning hakkasime otsima teed linnast välja. Külastasime raudteejaama ning sealt edasi matkasime juba tuttavaks muutuvatel teedel, mil kõnniteed kaovad ning ülekäigukohti pole. Paari kilomeetri pärast otsustasime, et aitab küll, kiirtee algab muidu, hakkame hääletama. Hääletasime, kuni saimegi peale ning meid viidi ära täpselt Helsingborg piirini. Pool tundi nautisime muru ning siis saime bussiga linna poole sõita. Bussijuht oli tõre ning käskis pileti osta. Ainus võimalus piletit osta on sms'iga ning meie telefonidelt seda korrektselt ei olnud võimalik teha. Kuigi me saatsime sõnumi, siis piletit ei tulnud. Õiges kohas saime maha ning leidsime üles õige koha ning sadasime sinna sisse. Seal juba oli üks surfaja(sakslanna, insener), aga probleeme õnneks ei tekkinud. Läksime linna peale, käisime Troopikarannal, kus on palmid, aga vesi on ikka külm. Vaatasime Taanit, ronisime kindluse juurde ning käisime mööda Tivolist, mis on ööklubi. Poest ostetud kilo spagette ning mingit kahtlast liha, läksime tagasi ning söök valmis suhteliselt kiirelt ning peaaegu maitsvalt. Kokku söögiga hoidma ei pidanud, seega 5 inimest sõid spagette, mis kuivalt olid kilo kaalnud. Otsa see toit ei saanud. Koristatud, oligi aeg magama minna, sest hommik algas vägagi vara.

Du är inte riktig klok ehk Hääletamine Rootsimaal

15.06

Hommikul ilusasti varakult hääletama. Bussijuht ei teinud õiges kohas peatust, seega ma lasin tal peatuse vastas natuke hiljem peatuda. Hääletamine läks kiiresti. Vaevalt 5 minutit ja 6. auto ning 2 tunni pärast olime lennujaama kõrval. Nii eduka hääletamisega ma ei olnud arvestanud ning minu ilus ajavaru oli mõõdetav tundides. Ülemiste keskuse rimis suutis Lotta piiksuma hakata. Turvaruum tuvastas, et rootsi-eesti sõnastiku turvakleebis reageerib ka rimis. Kategooriast „Mida teha, kui aega üle on“.

Lennujaamas turvakontroll meid uurida ei tahtnud, lennuni oli aga palju aega, seega avalikud netipunktid olid meile. Järgmine meelelahutus oli koti kontrollimine – kaaluga probleeme minnes ei olnud, aga kui nad tahavad kasti toppida, kas see on võimalik? Oli, kasti läks kergemini, kui välja tuli, aga õnneks keegi ei tahtnud, et me seda kellegi silme all kordaks.

Ryanair lendas, mina magasin terve lennu maha. Skavstasse jõudes selgus, et see on tõesti pisike koht. Rootsi keele harjutamisega kohe pihta hakata ning uurida, kui palju maksab pilet linna. Ma sain aru, aga ära veel ei ostnud. Hiljem hakkasin ostma ja selgus, et pilet maksab hoopis vähem, kuna me oleme alla 19. Sobib. Nyköping on ilus ja rahulik. Ründasime toidupoodi ning mina maandusin rahulolevalt paki külmade lihapallidega pingil. Rootsi maasikaid sõime ka. Peagi oli vaja liikuda, sest hääletamist ööpeale ei jäeta. Seisime tee ääres, mis ei olnud just päris õige tee, aga parema juurde ei olnud võimalik minna, sest me isegi ei teadnud, kas on paremat.

Korjati peale ja viidi 10km eemale õigesse kohta. Seal sai ruttu peale ja Norrköpingusse. Hilisem elu õpetas, et ära Norrköpingusse mine, aga seda me veel ei teadnud. Näidati käega suund ette ning hakkasime jalutama. Kõnnitee kadus väga ruttu ära, pidevalt oli tunne, et jalutame kiirtee ääres. Ronida ja joosta üle ringtee, ronida kaljunukkidel, et silti teha ning marssida edasi, kui silla all ei olnud võimalik ilma teele minemata teekonda jätkata.

Lühikokkuvõte järgmistes tundidest: me ei saanud peale.

Kell 8 otsustasime, et öösel ei hääletata, otsime bussi või rongi. Nii hilja bussid ei sõida ju, öömaja ka ei ole võimalik leida, sest mingi muusikaüritus toimus läheduses. Üks naine pakkus meie hosteli raha eest magamisvõimalust kusagil linnast väljas, aga mina kahtlesin ning me ei läinud.

Lootusetud katsed endale Linköpingusse öömaja saada ning otsus ikkagi sinna minna, sest see on suurem. Öine rong, kus saab maksta ainult krediitkaardiga ning Linköpingus me olimegi. Öine linn – bussijuhi tants, ootamine, matkamine, tee küsimine, lõpuks maandusime Vabamüürlaste hotellis. Toad olid liiga kallid, aga netti lubati kasutada. Me siis kasutasime neid ära.

16.06

Hommikul kell 5 hiilisime vaikselt hotellist süüdlasliku ilmega välja, sest me olime seal maganud mitu tundi ning enne seda netis surfanud. Rootslased on ikka nii viisakad. Linköpingust läks meie õnneks rong otse Västerviki ning natuke sai magada rongis. Hommikul kell 8 olime kohaliku haigla ees ootamas oma võõrustajat ning ta tuli, andis võtme ning juhendas, kuidas leida maja. Maja me kohe ei leidnud. Küsisime, jõudsime lähemale, kooli juures küsisime edasi. Üks lapsevankriga naine jalutas meiega natuke kaasa ning andis juhatussõnad edasi. Koolimaja oli tornikeste ja mänguväljakuga, kogu linn oli kui muinasjutust võetud.

Kell 2 hakkas meile lõpuks ka eluvaim sisse tulema ning otsustasime süüa ning siis linna minna. Sõime varblaste seltsis ning käsime turismiinfos. Mina ostsin sealt lõpuks jääkuubikuvormi – põtradega. Sadamasse jõudes selgus, et kõik laevad on juba lahkunud, seega ei mingit lõbusõitu merel. Muuseum oli samuti kinni, seega vedelesime kaljul ning sadamakail ning tundsime ilusast ilmast mõnu. Toidupoest sai taas ostetud lihapalle ning õhtusöök oli juba rootsikeelne, kuigi eelnev jutt Serbiast oli ingliskeelne. Õhtul üsna vara magama, sest hommikul ootas sees pikk päev.

17.06

Vihmane sombune ilm ei tundunud üldse positiivne, aga otsustasime teele asuda. Suunas olime kindlad, kuid ühes ehituspoes küsisme täpsemad juhised teele jõudmiseks. Ilus silt VIMMERBY kaasas hakkasime hääletama bussipeatuses. Saimegi peale, aga järgmises peatuses maha, sest selgus, et tee ei ole siiski ühine. Järgmine auto kohe peatus ning viis meid ilusasti ära.

Astrid Lindgreni maad ei ole mõtet kirjeldada, sinna on mõtet minna ja tunda ennast lapsena. Me jõudsime ühe päeva liiga vara sinna, päev hiljem avati Mattise loss ning kogu mets.

Pärast jalutasime ümber pargi linna poole, et täiendada toiduvarusid ning leida õige koht hääletamiseks. Me leidsime kooli. Kooli, kus toimus samal ajal lõpetamine ehk mina vahtisin, naersin, kadestasin. Kõige rohkem kadestasin ma autosid! Muidugi traktoreid ja kärusid ka, aga seda traditsiooni, et nendega sõidetakse, mängib lõbus ja teemakohane muusika („It’s the final countdown..“) ning kõigil on tore.

Hääletuskoht oli kohe pärast raudteed enne ristimiku, mis viis kiirteele. Kahjuks väga paljud autod keerasid kiirteele vales suunas, aga üks neist pidas kinni ning ütles meile seda isiklikult, et tema kahjuks Kalmarisse ei sõida. Peagi saime peale ning ajasime juttu mehega, kes sõitis Kalmarisse, kuid mitte otse, vaid pidi kodust läbi käima. Rootsi keeles oli juba päris mõnus vestlust üleval hoida. Pani meid heasse kohta maha ning kinnitas, et kui me peale ei saa, siis ta tuleb varsti ja korjab meid jälle üles, aga üllatuslikult(minu jaoks) saime me väga ruttu peale.  Ingliskeelne jutt seekord, aga jutukas ja lõbus mees oli, pakkus meile peatust jalgpalliväljaku ääres, kus mäng käis, aga ma ütlesin, et ainult siis, kui me mõne mängija kaasa võime võtta, seega ei mingit peatust.

Meid viidi ilusasti resecentrumisse, kust bussid väljusid. Busse käis pigem tihedalt, seega läksime otsima poodi. Leidsime poe, ühest bussist jäime maha, seega läksime pangaautomaati otsima. Matkasime ümber raudtee(peaaegu) ning proovisime valele bussile minna, aga sealsed reisisaatjad juhatasid meid õigele teele. 15 minutit või natuke rohkem bussisõitu, kõige viimases peatuses maha ning hakkasime kohe edasi marssima. Selgus, et ka juhised on tarvis läbi lugeda, seega keerasime tagasi ning leidsime õige maja üles. 40km enne Kalmarit olin saatnud ma hoiatussõnumi, et me peagi saabume. Nad ei olnud seda saanud, aga mingit probleemi sellest ei tekkinud (meie ei saanud nende kirja ka enne lugeda). Missan ja tema pere(Christian ja Lari) olid väga armsad ning lõbusad noored, kes olid rännanud väga palju üle kogu maailma. Neil oli kaart seinal, kuhu oli kleepsudega märgitud kohad, mida oldi juba külastatud.

18.06

Ölandi päev

Hommikul Borgholmi, kus meile sõnad peale loeti, et õhtul samas kohas kokku saada, kui ei ole otsustanud kuhugi mujale minna. Jalutasime ringi, uurisime avatavaid poode ning nautisime hommikut mere ääres. Kui turistiinfo avati, ründasime seda, et teada saada, mida meil on mõtet teha ja kust jalgrattaid saab. Vajaliku info saime kätte, pikki sõite plaani ei võtnud, sest ilm oli kahtlane ning pikka otsa kuhugi, mis võib kinni olla, mina ette ei võta. Käisime vaatamas uhkeid suvemaju ning ka kuninglikku residentsi(mina kaugemalt, aga siiski), Borgiholmi lossi varemeid ning randa ja kõrvallinnakest. Rannas hakkas küll vihma sadama, aga mis sellest, mina leidsin kivise ranna, mis pakkus piisavalt uudistamist. Borgiholmis olles olime söönud midagi väga traditsioonilist – kroppkakor ehk rohke taignaga pelmeenilaadsed moodustised, mida süüakse moosi ja võiga. Traditsiooniliselt otsustasime ka jätkata, sest Öland on kuulus oma eriliste jäätiste poolest. Mina sõin musta leedripuu(fläder) ja ahjuõuna jäätist, proovisin ka šampuse jäätist, aga halli lagritsajäätist ma isegi ei proovinud. Samal ajal oli saarel ameerika autode näitus või kokkutuleks(pigem mõlemad) ning tuttavad autod sõitsid ringi. Õhtupoolikul olime me ainsad, kes neid vaatasid, sest vihma sadas ning normaalsed inimesed olid juba kodudes.

Tagasi kodus(tehniliselt mitte meie kodus) saime teada, et ees ootab tavaline õhtusöök, mis koka puhul muidugi tähendab midagi vingemat, kui restoranis. Me ei olnud enam ainsad külalised, vaid üks saksa tüdruk, kes oli purjetanud Kalmarisse Stockholmist, jäi ka ööbima. Õhtune jutt, moosi söömine, kerge paanika, et homseks ei ole öömaja.

19.06

10h Kalmaris võib osutuda natuke paljuks, aga me saime sellega hakkama. Kalmari lossi uudistada, käia väga lahedas kohvikus, kus iga ruum oli natuke erinev, aga väga hubane, kus koogid olid ülimaitsvad ning mille aknast sai vaadata suletud poode või all mööduvaid inimesi.

Pikk päev oli ning Annaga käisime ringi(saksa tüdruk), kuni ta bussi peale läks, et Malmösse sõita.

Õhtul saime tuttavaks siiliga, kes proovis lausa tuppa ronida, kuid keda sisse ei lastud. Nüüdsest on tema nimi Otto.