See oli võimas. Ma ei uskunud, et ma suudan endale nii laheda vaheaja saada. Aga see oli võimas. Nii palju inimesi, nalja, soojust, rõõmu, vaikust, muusikat, lund ja kõike muud.
Eelmisest aastast alustades siis. Kooli lõpp tuli ootamatult. 23. koguda hindeid..Ma olen ikka friik. Ma sain kaks 4+ ja ülejäänud 5. Kuigi mul läks nii palju asju metsa. Pärast kooli läksin ma Indreku ja Kaur'iga kelgutama. Mul on sinikas siiani alles. Ma arvasin, et kui kõik 7aastased suudavad kelgutada kaarega kelgutada kõrgemalt kui lihtsalt Kassitoome nõlvalt alla, siis ei ole ju võimalik, et mina sellega hakkama ei saa. Siiski see oli võimalik, sest ma kaldusin rajalt ära ja kukkusin järsust nõlvast alla vastu äärekivi. Ai. Tol õhtul tegin ma kindlaks, et püsti ma kelgutada ei suuda, aga polnud vajagi. Ilma oli piisavalt ekstreemne.
Siis tulid jõulud. Kingitused olid toredad ning Kadrigi käis külas. Kingid leidsid kasutustki kohe. 25. käisime maal. Mõnus:) 26. Memme pool. Kaa mõnus, kuigi..Kuna oli tuisk siis ei olnud teed väga ideaalsed ning ma sõitsin Võrru ja Võrus mul lihtsalt käed värisesid pingest veel. Ma tean, et see, et ma rooli pigistan ei muuda autot kergemini kontrollitavaks või stabiilsemaks, kuid see on justkui ainus võimalus millestki haarata. Tegelikult ei olnud nii hull. Tee oli sõidetav ning kuna ma sõitsin põhiliselt rongis ei pidanud ma ka möödasõite tegema peale ühe..Seisvast lumesahast möödumine..
Aasta viimased päevad olid sellised rahulikud, lumised, öised ja külmad. Käia õues ning tunda mõnu sellest olukorrast. Ma armastan talve.
Aastavahetus oli pääris võimas. Meid oli kokku..8..ning piparkoogid, ilutulestik, mängud, Raekoja platsi tants ning kelgutamine. Ja me lasime kapsa rakette lastes õhku. Päris kapsa. Lihtsalt mida leida tühjast parklast muud kui kapsast
Aasta algus oli ka rahulik. Meeldejäävaim oli ilmselt jalutuskäik Emajõe ääres/jõel. Ja käisime katuseid mööda. See on see, miks ma armastan talve. Merikese pool oli ka hea. Rääkida juttu Alari ja Merikesega poole kuueni hommikul ja kell 2 öösel lollitada pitsataksoga.
Ning siis algas improlaager. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma oleks hea näitleja või et ma oskaks näidelda. Aga kuna ma käisin hiljuti vaatamas improteatri etendust siis tundus see päris põnev. Ja see oli kohutavalt hea otsus, et ma sinna läksin. Mul on kalduvus totaalsele enesekontrollile. Ma ei näita välja asju, ma ei tee midagi, mida ma ei ole põhjalikult kaalutlenud ning mitte midagi pöörast. Improlaager aitas mul sellesse vahelduseks jälle leebemalt suhtuda. Mitte mõelda arvamustele, vaid teha seda, mida ma tunnen peaks tegema. Olgu see tantsimine, esinemine või laulmine. See oli mulle väga vajalik. Minu puhkus kõigest sellest, mida ma ka armastan, aga millega liiale minnes olen ma lihtsalt rikkis. Sest kui mind kummitasid kiraalsused, konfiguratsioonid ja kondensaatorid, siis see oli märk, et ma vajan vaheldust. Ja ma sain selle parimal võimalikul moel. Inimesed, kes olid hämmastavad ning muidugi tegevused.
Selle pärast jääb mulle ka reede meelde. Kuigi mul oli neljapäeval tore, et mul olid külalised, oli see väsitav. Sest noorus pulbitseb ning andke sellele saunas sooja ja see läheb keema. Tervitused Indrekule lauluga, mille pühendas talle Georg - Jeesus.....(vahemäng)...Kristus....
Reedest. Me käisime Viljandis. Mul pole ammu nii toredat väljasõitu olnud. See oli lahedate inimestega. Põnevate teemade ning arendava tegevusega. Kuigi harjutused olid minu jaoks kummalised, sain ma neist vähemalt aru. Lumesõda oli ka tore.. kuni ma sain lund nii palju näkku, et ma ei näinud midagi. Aga see ei lugenud.
Tagasisõidul oli Reelika, Kalle ja Kristjaniga vahepeal liigagi lõbus. Kui me Tartusse jõudsime läksime me korraks Lille ning siis edasi. Otsisime mitmest kohast ruumi, kuni leidsime koha. Siis sõime ning lahkuma hakates saatsime mina, Marta, Kalle, Merike ja Kristjan Reelikat bussile. Ja siis me jäimegi bussijaama. Naerma ja lugusid rääkima. Kuni murelikud vanemad hakkasid ootama mitmeid koju. Minul ja Kallel oli osaliselt ühine suund ning nii lõppes reede.
Laupäev algas minulikult. Reemanni poole ning füüsika ja kassipaitamine käsikäes. Reemannil on ilus maja. Selline talumaja ahikütte, hoovi ja kassidega. Maja oli jahe, aga kuna teed ning sööki oli, siis energiapuudust ei tekkinud. Pärastlõunal läksin ma linna, saime Kauriga kokku ning passisime ukse taga, et sisse saada. Millalgi saimegi. Varsti hakkas talendiasja organiseerimine. Mitte et ma seda teinud ei oleks juba nädalaid aga siiski. Nimekiri, saal jne. Aga kõik sai valmis, Ning see oli lahe. Mulle meeldis rohkem etteasteid kui edasi said aga elu ongi ebaõiglane, isegi kui oled kohtunik. Kokku 8 etteastet, neist 4 edasi. Ainus, kes jäi mulle pikemaks ajaks kripeldama oli Kalle. Oma "karaokega". Päh. Mulle meeldis. Rohkem kui originaal.. Kontrollisin öösel järele.
Pärast andsin ma intervjuu NoorteTVle ning siis läksime kõik..Peaaegu kõik Hele poole. 3 autotäit inimesi. Laulmine, tantsimine, impro, lumi. Üllatamine oli tore. Joosta lumme, varjuda, hüpata välja ja karjuda. Süüa kooki. Laulda palju ja palju. See oli mõnus. Tagasi minnes unustasin ma oma koti sinna.. Me hakkasime jalutama linna poole, sest kõik ei saanud korraga minna. Jao kaupa. See oli tore. Lumeingel tuli ka täiuslik (mitte minu poolt tehtud küll). Istuda autos tagaistmel , üksikul istmel, kahekesi ning saada koju.
See on hämmastav, kui olulised on inimesed.
Aitäh teile: Hiie, Reelika, Kauri, Indrek, Kalle, Kristjan, Sander, Marta, Helen, Helena, Merike jne..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar