Kooli algusega tuli tagasi tuttav rutiin. Ma otsin tuttavaid asju elus. Nende peale saab loota ja neist kinni võtta. Neid saab meenutada ja neile mõeldes naeratada. Pole oluline, miks, aga saab. See on hea. Erinevused rutiinist on ka head, aga need ei ole turvatundelised. Ma olen teinud oma valikud ning kõik tagajärjed on samuti minu õlul, kuid ma olen praeguse seisuga teinud parimad valikud, mis võiamlikud olid. Kuigi kahelda saab alati.
Mind on hakanud aina enam paeluma inimesed. Ilmselt ma olen ikka piisavalt sotsiaalne, sest suhtlemisvaegus on tulnud koos hääle kadumisega. Tüüpiline.
Kuigi mis on tüüpiline? Mina vist ei ole või mõne inimese arvates ei ole. Mõnikord ma suudan kedagi üllatada. Sellega, mis mulle meeldib või mida ma teinud olen. Aga see ongi hea. Vähemalt ei ole kõik etteaimatavalt alanud ega lõppe ka loodetavasti.
Kool võtab tohutu aja, kuid see ei tundu üldse nii pikk, kui mõelda, kui palju veel päevas ruumi on ja mina olen see õnnelik, kelle päevaplaanis on ka vabad ajad.
Haigus taas jaheneval ajal ei ole mõnus. Kool on külm, kuigi mitte enam nii jäine.
Muide, ma sain kiituse. Hea õppimise eest. Ma olen üks 3st oma klassis, kes said ainult 4-5 hinneteks. Kui see on hea, siis elu alles läheb hulluks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar