kolmapäev, 20. jaanuar 2010

kas ma pole mitte armas, ah

Jälle on külm. Aga ma kudusin endale kindad. Ma homme proovin järgi, kas said soojad ka. Mul sai lõng nii otsa, et pöidlad on teist värvi. Aga sellest ei ole ju midagi. Kui soojad on.
Eile sain ma külma peale vihaseks ning kui ma kell 10 õhtul kou jõudsin hakkasin kindaid kuduma - kättemaksuks. Vähem kui 24h ja kaks valmis kinnast. Mõnus. Eile oli lahe päev. Kool oli piisavalt lebo - ajaloo-olümpiaadi pärast esimesse 4 tundi ei läinud. Vene keeles sain kaks 5 ning matemaatika oli ka selline igav. Okei, mälumäng oli feil, aga see selleks.
Pärast kooli sai mindud kaupsi ning nähtud sealt päris surt hulka armasid inimesi. Ning siis mindud Rokiklubisse. Teele sai kaasa võetud Kristjan, Reelika, Helena, Hiie, Kaisa ning bussist ärandatud Kalle. Kuigi Kaisa ja Hiie kukkusid vahepeal ära jõudsime me kõik kohale ning isegi Sander leidis koha üles. Etendus, mida me vaatama(või teatud inimesed tegema) läksime oli hea - naljakas, tempokas ning ehe. Nii kahju, et parima naispeaosatäitja auhind jäi seekord saamata, Kalle;)
Edasi viis meid külmund jäärada linna, kus toimus jagunemine. Mina, Reelika, Kalle ja Kristjan leidsime Tartu põnevaima koha ajaveetmiseks - Comarketi. Liiga naljakas, magus ja tore oli. Kõigil oli midagi söödavat, mida hävitada. Reelikat bussile saates sattusime me ka Rehepappi ning lasime oma toidul hea maitsta. Kui buss tuli, siis toimus tseremoonia ja lehvitusvoor. Ning siis iga roju oma kodu suunas. Minul ja Kallel oli üle jõe tee. Otseses mõttes üle jõe. Milleks minna üle silla, kui saab üle jõe. Kuigi, lõpus läksime me taas sillale.
Täna oli tore koolis vahetunnis kududa. Lihtsalt midagi oli ometigi konkreetselt teha. Midagi käegakatsutavat ja nähtava tulemusega. Ja me hakkame kunstiajaloos jutustama nüüd igas tunnis. Kurb. Ma nii lootsin, et me olemegi need õnnelikud, kes seda ei pea tegema.
Ja lõpetuseks Kalle tsitaat:
Kalle says:
kas ma pole mitte armas, ah

Kommentaare ei ole: