pühapäev, 31. jaanuar 2010

Heaven is a place on Earth?

Hommik algas vara. Kell 8 üles, siis putru keeta ning süüa ning varsti minna bussijaama Oliviaga kokku saama. Jalutasime Härmasse, kus oli keemiaolümpiaad. Minul läks metsa, sest ma lihtsalt ei tule kõige lihtsamate asjade peale. Ma avastasin, et ma ütlen peaaegu iga asja peale et see läks metsa, aga küllap siis selles peabki tõde peituma. Pärast keemiat oli ideaalilma näidis - helesinine taevas, päike särab ning on selline soe (kuigi hilisem lumesadu oli ka imeilus). Ma sain nii täpselt bussile kui üldse võimalik saada on. Ning bussis olid inimtüübid, kes mind häirisid kohutavalt. Umbes nooremas keskeas sellised mitte päris eluheidikud aga sellised, kes joovad ennast ikka mõnuga täis. Ja siis nad karjusid hullemini kui vene teismelised. Seda oli kohutavalt vastik kuulata. Natuke aega sai niisama konutatud või füüsikat tehtud ning siis ma otsustasin poodi minna. Väga kasulikuks osutunud retk ning jalutuskäik edasi-tagasi oli ka mõnus. Marta helistas ja kutsus mind mingisse impromängude tegemise üritusele. Ma kahtlesin, kas minna, aga leidsin, et homme on ka päev et muid asju teha. Seega 17.01 olin ma kohal olles enne vabandanud, et ma jään natuke hiljaks (20 min varem mitte 1 min varem siiski). Mulle need asjad väga huvi ei pakkunud sel korral. Algus oli tore ja mingid asjad, aga ma läksin poole pealt ära Kauri juurde muusikat kuulama ning hiljem ka arvutisse. Suhtlemine oli kasulik, sest 20.21 bussiga saabus linna Kalle ning me suundusime seitsmekesi (mina, Kalle, Hiie, Merike, Kauri, Haldi, Kaisa) kelgutama. Üle pika aja täiesti vabalt kelgutada. See oli mõnus. Teha külakuhja (mulle siiralt meeldib olla kõige alumine kiht rohkem kui keskmine) ning rongi või avastada, et sind lükatakse mitu korda järjest lihtsalt alla. Kui kogu nägu on lumine ja sa oled veerenud ja kukkunud ja kellelegi otsa sõitnud ning siis maandunud ja avastad, et maailm on ilus ja lihtsalt saad naeratada - see on tunne, mida peab olema rohkem. Minu must riietus muutus aina valgemaks. Kui vigastused suuremaks muutusid, viis vaevaline teekond meid Merikese juurde, kes jagas lahkelt teed, mis andis nii hästi sooja pärast kogu lund. Mu sokid olid märjad kuni varvasteni. Ma võtsin ilmselgelt tõsiselt, et varbad peavad kuivas olema. Muud jalaosad on läbimärjad, aga varbad kuivad. Aeg lahkumiseks saabus üsna pea. Teekond läbi linna ning üle silla. Mulle meeldib kuulata nii et minu juuresolekul on lobapidamatus lubatud, lausa soovitatav. Kallistada ning suunduda kinni sadanud teed mööda koju. Kodus avastasin ma, et lumi oleks vaja ära rookida. Ja nii ma rookisin poole ühe ajal natuke hoovi ja ühe kõnnitee ära. Nii hea soe on olla, kuigi imelikul moel on väljas nii soe, et ka läbimärgades riietes ei ole külm. Mõnus:)

Kommentaare ei ole: