esmaspäev, 23. november 2009

Aeg ei ole konstantne

Kuidagi saaks ilmselt aja liikumise kiirust muuta, aga kui hetkel läheb aeg liiga ruttu, kas siis hakkaks see venima? Võrdeline aeg on relatiivne. Inimese poolt tajutavalt vähemalt. Aga tegelikult ei muuda see hetkel midagi.
Neljapäeval oli kooliolümpiaad füüsikas. Miks ma igal pool läbi kukun? Kas ma tõesti ei oska midagi? Või on asi milleski muus? Aga kuna see on tõenäosusteooria ja juhuste rakendumine, ei saa ma ju kurta. Ma ise ei keera asja enda kasuks.
Reedel ma kooli ei läinud. Lõunakeskuse juurdeehitise vaatasin üle. Ja isegi leidsin endale kleidi, millega peaaegu vist kõlbaks ballile minna. See ei ole kohe kindlasti ballikleit, aga mina ei ole süüdi, et sellist ballikleiti, mida mina oleks nõus selga panema, müügil ei ole. Kui peaaegu põlvini kleit on etiketiga ümardatult kooskõlas, siis ma riietuse pärast rohkem pead ei vaeva, sest see on minu nõrgem külg...Kuigi..Võrreldes millega. Võrreldes tantsimisega ilmselt mitte, sest see on ka minu nõrk külg. Aga eks siis tuleb õppida.
Õhtul läksime sünnipäevale. Bemmiga ja mina roolis. Ma kahtlustasin algul, et sellel autol ei olegi tulesid, sest valgustatus oli nii kohutav. Kui teised nägid paarikümne meetri suusrust valguslaiku, siis mina vaevu paari meetrist. Lihtsalt tuled ei valgustanud. Kaugtuledega oli aga kõik ok. Ja siis veel ööakadeemiale. Seda küll vaid 3 tunniks, aga minu valik ja oleks saanud ka hullemini valida.
Laupäeval oli geograafia, mille tulemust ma ei tea, aga tean, et see oli üsna nõrk. Elame üle. Ma tean riike, lippe ja pealinnu vähemalt mõistlikult. H20 sünnipäeva tähistamine oli korralikult ette võetud. Bussis inimesed laulma, bussipeatuses suur plakat, kinnisilmi retk raekoja platsi ning seal tooliga ülestõstmised. Õhtul kahe koeraga noortekeskusesse sattuda, psühholoogi ja reisile sinuga mängida. Koeraga Grepis käia.
Pühapäev möödus põhiliselt Tallinn-Tartu teel või Tallinnas. Tallinn on suur ja kõle. See ei ole üldse samasugune kui Tartu. Kuigi neil seal on meri. See võiks siin ka olla. Ma käisin Koplis panga servalt merd vaatamas pimedas. Mere vaatamine on nii turvaline ja rahulik kuidagi. Juubel, mille pärast me käisime üldse oli ka üsna tore. Kuigi millegi alt läbironimine oli kummaline. Samas seletada vanasõnu ilma sõnadeta..Minu eriala. Seda on nii palju saanud harjutada ning ma sain seletada:D Ning minust saadi väga kiiresti aru. Ja komme ka pärast äraarvamist suud mitte lahti teha on ka külge jäänud. Ainult hüplemisega väljendatud emotsioonid ongi need head emotsioonid.
Mingi poole ühe paiku koju ning siis natuke õppimist ja magama. Hetkel me peaks õppima muusika tööks, aga kuna ma olen suutnud oma töövihiku kuhugi ära kaotada, siis ma vaatsin konspekti üle, aga eks koolis saab õppida. Ma loodan, et see on koolis. Võiks olla. Peaks olema. Ja kui ei ole, on väääääga suur jama. Seega, et ennast mitte närvi ajada eeldan ma hetkel, et see on kusagil koolis. Ma ju ei laenanud seda kellelegi või mis?

Kommentaare ei ole: