neljapäev, 25. veebruar 2016

Inverlochlarigi orus, 13.02.2016 ja 21.02.2016

Uued saapad on igatahes veekindlad: kogu sisse liikunud vesi püsis kenasti sees. Veeämbrisse astumise tunne igal sammul. Viimasel korral valasin mitu korda saapaid veest tühjaks, väänasin sokke, vahetasin sokke, kuivatasin sokke, tagurpidi saltosid ei visanud, aga olukorda väga parandada ka ei õnnestunud. Nii märg pole mul ammu olnud. Kihiline riietus on kuivalt väga asjalik, ent iga märg kiht, mida ära ei saa võtta, muudab päeva aina pikemaks ja külmemaks.

13. veebruaril õnnestus mul läbi lume ojja kukkuda. Ära kunagi tõtta tasasele valgele väljale. Seal all ei pruugi üldse nii tasane ega kuiv olla. Ma kukkusin lumme küll puusadeni, aga vesi oli ainult saapa sääreni. Kuivad sokid aitasid tol korral märgatavalt. 21. aga hiilis vesi nii vaikselt ligi, et ma ei kujuta ette, kust ma kogu selle vee saabastesse suutsin korjata.

Minu jaoks on soo 'tasane maa, mida künda ei saa', aga siinne soo ei ole teps mitte tasane ning lume all on täiesti soo, sest maa ei olnud ära külmunud. Üle ojade hüppamise ja ronimise ma olen üsna selgeks saanud, sest muidu seisaks ma 30 korda päevas ojakese veerel. Iga sammuga on võimalus vajuda ootamatult pisut natuke rohkem sisse. Pokud ja muud mättad aitavad, kivid ka.



Lumepiiri erinevus umbes nädalaga on orus selgelt nähtav, kuigi pildid on pisut erinevates kohtades samas orus. 

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Konnadeta kondamised Karulas

Eesti talvevaheaeg oli külm ning üle pika aja lugude talvine. Kuidas sa räägid kudujatest sõpradele, et talved on külmad, kui koju minnes on õues +10? See kukkus ruttu ja madalale, aga inimmälu ei mäleta halba... ega külma. Kui külm on -30? Ega ma enam ei mäleta. Vist nii külm, et paigal ei püsi ning istmesoojenduseta autosse istuda ei sooviks.

Kui külm on -15C või natuke alla? Piisavalt, et olla segane ning öösel matkarajale minna. Karula rahvuspark on ilus, ent külma unustamine tähendab ka õige riietuse unustamist. Nii ma siis uskusin, et panin piisavalt riideid selga. Ammugi mitte. Alguses külmetasid käed, kinnaste vahetus muutis selle seisu pisut paremaks, ent esimese poole lõpuks oli nii külm, et termose lahtikeeramine oli liiga suurt täpsust nõudev tegevus. Teine pool oli palju soojem, sest rohkem riideid aitab alati.

Miks peaks keegi õhtul kell kuus kuhugi auto ära parkima ja kõndima hakkama? Aga kui ilus on öö! Lund ei olnud veel sadanud, ent külmaga oli kogu maa ning puud härmas, järved kaanetatud ning jää laulis. Tähed särasid metsa kohal, rahulikuim paik maailmas. Kuu tõusuga lõi kogu maa särama, lampe polnud ammugi vaja, pikad varjud muutusid lühemaks.

Eesti metsavaheteevaikust ei ole ma Šotimaalt leidnud. Miks? Siin on orgudes uluv tuul, kärestikulised vulisevad ojad ning jõed. Eesti tuulevaikne talveöö ongi tasa. Ei linde, loomi, voolavat vett ega isegi samme ei ole kuulda. 

reede, 20. november 2015

Cairngormsi rahvuspargis, 14.11.2015

Senini ma uskusin, et Šotimaa ei ole siiski päris minu paik, sest siin on kaks suurt puudust: pole metsa ja pole lund. Nüüd ma tean, et ma otsisin lihtsalt valest kohas. Mägismaal võiks elada küll...















laupäev, 31. oktoober 2015

Ben Vorlich, 10.10.2015

Hommikune rongisõit oli päeva kõige külmem osa, sest mingi reisiseltskond otsustas enda kohal aknad lahti teha. Neid see ilmselt väga ei aidanud, aga rida eemal puhus külm hommikune tuul.

Ardlui rongijaamast lahkudes satub kohe autoteele, ent matkarada Ben Vorlichi suunas on vaid 200m eemal. Teelt ära saanuna hakkab rada ilma pikema jututa üles ronima. Seekordne rada oli heinane ja soine. Käimiskeppidest oli kasu lühikestel juppidel, kus oli laiem ning kõvema pinnasega tee. Muul ajal oli tunne, nagu püüaks neid vikatina kasutada.

Tükk aega ronisime üsna otse mööda sood üles. See on veider tunne, kui kõik on vetruv, märg ning mättane ja tugevalt kaldes. Pärast arvestatavat ronimist pidime minema natuke ümber mäe, et jõuda õigele nõlvale, kust üles saada. Sinna minnes leidsime algul pohli, hiljem ka mõned mustikad. Mind on marjadega palju lihtsam mäest üles meelitada kui ilma.

Kogu tee üles olime kahekesi ning ühtegi inimhinge ei kohanud. Küll aga kohtasime kaht hirve ning mitmeid lambaid. Tipus kohtusime ühe paariga ning teel alla veel mõne matkaja ning ühe toreda koeraga, kes jooksis palli taga ajades üles-alla. 

Alla minek oli palju astmelisem ning kohati üpris järsk. Madalamale jõudes lisandus kirjelduste nimekirja porine ja libe. Korra kadus maa jalgealt ning maandusin istuli porri. Veekindlad püksid on imelised: varsti pühkisin kuivanud pori maha.

Glen Loini veehoidla juures jõudsime teele ning lõpu umbes 7-8km olid samad, mis eelmisel korralgi. Ilmselge eelis oli varasem aeg ning pikad söögipausid põldmarjade juures. Tund enne rongi Tarbeti raudteejaamas.




kolmapäev, 7. oktoober 2015

Beinn Narnain ja Beinn Ime, 03.10.2015

Ma ei jaksa. Ma tahan väsimusest nutta, aga ma ei saa, kuna siis ei saa hingata. 

See oli lõpp, algas kõik küll vara, ent kenasti. Hommikul kell 4 astusime välisuksest välja ning esimene jalutuskäik oli raudteejaama. Pisut enne kella viit olime kohal ning peagi saabus Arrochar & Tarbeti poole teel olev rong. Mina magasin rongisõidu enamjaolt maha. Erinevalt eelmisest nädalast olid mul veekindlad soojad matkapüksid ning spordisärk, et märgi riideid ennetada. Lõpuks oli see ikkagi läbimärg, aga sellest hiljem. 6:33 algas matk.

Jaamast algab matkarada, mis meid hommikuses pimedus Arrochari suunas viis. Pärast mõngingast segadust radadega saime läbi küla õigele nõlvale, kust edasi sai küngaste poole minna. Algul oli autotee, pisut hiljem oli üsna arvestatava suurusega jalgrada, mis viis Ben Arthuri suunas. Oma uhketes plaanides lootsime vallutada 3 Munrot, Ben Arthur ehk The Cobbler nende hulka ei mahtunud. Mõne aja pärast keerasime väiksemale rajale, mis pidi viima Beinn Narnini (926m) juurde. Rada tundus minevat ümber mäe, kuni ühel hetkel viisid jäljed üles. Üles mööda enamjaolt endist oja. Paar korda pidi end kivilt kivile kätega sikutama, ent enamasti sai siiski astuda. Vaated olid hommikupäiksesed. Šotimaa on imeilus!

Pärast arvestatavat ronimist oli juba unistus, et küll see tipp ka varsti tuleb, ent tühjagi. Tasasema osa järel tuli taas järsem osa ning selle taga oli jälle uus tipp ootamas. Beinn Narnini otsa ronides oli tunne, et ta kiusu pärast lihtsalt liigutab tipu aina kõrgemale ja kaugemale. Kuid ükskord tuli ka see tipp, käes võis olla keskpäev. Üsna suur ala, paar kivikuhilat ning üks tuulevari, meie istusime ühe kivi varju ning sõime hommikust, st mina sõin kaks müslibatooni. Mäest alla oli palju lihtsam saada, kuigi lõpus pidi kivilt kivile hüppama, maapinnaga paralleelselt seekord. 

Beinn Narninilt laskumine lõppes siis, kui Beinn Ime(1011m) tõus algas. Ei midagi keerulist, lihtsalt üles ja üles ja ikka veel üles. Rahulikumal tõusul ei teki suurt saavutamise tunnet, kuid puhkepausidega jõudsime me üles. Beinn Ime oli väga selgelt defineeritud tipuga ning seal oli võimalik veel pisut süüa: kaks müslibatooni ning banaan. Tippudes einestamise ilmselge miinus on tuul, külmus ning vahelduv pilve sees olemine. Beinn Imelt laskusime Ben Vane'i suunas, kuigi mina olin juba veendunud, et kolmas tõus ei ole mulle jõukohane. Võib-olla füüsiliselt veel, ent ma olin vaimselt nii väsinud sellest, et ma olin tundide kaupa lugenud üks-kaks-kolm-neli-viis-üks-... samme, et edasi minna. See on väsitav taktika. 

Beinn Ime laskumine oli järsk, lahtiste kividega ning aeglane, et orgu me jõudsime. Me lootsime seal kohata rada, ent rada me ei kohanud. Vonklev jõeke läks läbi oru ning selle kallastel ning soises orus tegime me endale teed ning vahel oli näha, et kunagi on keegi siin veel kõndinud. Laskumistel läksime jõest eemale, sest kosed ei olnud meie laskumisradade eelisnimekirjas. Ma arvan, et me läksime oma otsustatud rada mööda vähemalt tunnikese kui mitte kaks. Suund oli õige ning ühel hetkel oli ees näha laia teed. Ainus mure oli selles, et teele ei viinud ühtegi nähtavat rada, mis oleks end katsetama kutsunud. Kusagilt ronisime me igatahes alla. Jalad olid pikast laskumisest valusad, õhtu oli käes ning ainult raudteejaama oligi veel vaja minna. Ainult raudteejaama.

Ainult raudteejaam oli enam kui 8 km eemal. Pärast pikka päeva ei ole see just number, mis naeratuse näole tooks. Muid variante ei olnud, nii et jalgade protestist hoolimata hakkasid aegajalt kella ja asukohta kontrollides uued kilomeetrid tulema. Peagi olime taas matkarajal, mida mööda olime natuke ka hommikul liikunud, aga ikka veel väga kaugel oma sihtpunktist. Me kohtasime hirve ning mõni aeg hiljem jahimeest, kes hirvi küttis. Madalal oli tee puude varjus ning hämarus hakkas pimeduseks muutuma. Ikka veel 3 km minna. 

Rongiühendus Arrochari ja Glasgow vahel on üsna hea, ent rongid käivad umbkaudu kahe tunni tagant. Pärast pikka matka ei oleks just meeldiv jääda täpselt ühest maha. GPS prognoosis, et me võiks jõuda 15 min enne kella kaheksat, aga temal ei olnud väsinud villis jalgu. Reaalsus oli selline, et viimased kilomeetrid olid tõeline kiirkõnni piin ning loomulikult järsult üles ja järsult alla. Enamasti üles, sest matkarajad ei hooli faktist, et mäest laskudes soovid sa minna ainult alla. Viimased poolteist kilomeetrit olid päeva pikimad kilomeetrid. 

Raudteejaama jõudes oli metsa all juba täiesti pime, rongini oli alla 15 minuti. Me jõudsime, aga lõpp oli liig mis liig. Edaspidi vallutan mina mägesid ühe kaupa. Rongis ei olnud mul mingit plaani magada, ent väsimus minu arvamust ei küsinud. Metroo aitas küll kodule lähemale, ent tavaline pooletunnine teekond tundus (ja ilmselt oligi) palju pikem. Koju jõudsime pärast kümmet ning pesemine ja magamine olid ainsad jõukohased tegevused.


teisipäev, 6. oktoober 2015

Ben Lomond, 26.09.2015

Minu esimene Šotimaa Munro vallutatud, kuigi neid vist ainult Šotimaal saabki olla. Ben Lomondile on suvisel ajal üsna lihtne ligi pääseda: sõidad bussiga Tarbetisse, astud kolm sammu järveni ning sõidad praamiga üle Rowardennanisse. Praamisõit kestab umbes 45 minutit ja siis on aeg astuma hakata. Praamid käivad oktoobri lõpuni, edaspidi ühistranspordiga lähedusse ei saa, ent kõige vastupidavamad võivad Ben Lomondit kasutada West Highland Way läbimisel väikse kõrvalepõikena.

Meie olime neljakesi siiski pühendunud ainult ühe tipu vallutamisele ning eesmärgi poole me ka rühkima hakkasime. Esimese hooga kohe mingi viida poole ning peagi taipasime, et olime järsema tee alguses. Kuna me seal juba olime, siis mis muud, kui üles ronima. Ruttu hakkas soe, teekond ei edenenud mühinal, ent oli tore ning vaated olid kaunid. Mina arvutasin  vahemaid joogi/hingetõmbepauside järgi. Kui iga 50 meetri tagant korra seisatada, siis 5.5km mäkke annab 110 peatust. Ma tegelikult ei tea, kas ma sajani jõudsin, aga tunne oli küll selline.

Tipp ise oli uttu mattunud, vaateid anti kaheks sekundiks veerandtunni jooksul ning kuna me sattusime tippu samaaegselt heategevusmatkajatest lastega, siis mägi oli äärmiselt lärmakas ning rahvarohke.

Alla tulime nn turistirada mööda, mis oli tõeliselt tiheda liiklusega, peaaegu nii palju rahvast, et enam ei jõua teregi öelda, rääkimata paari sõna vahetamisest. Tee ise võis olla lihtsamini läbitav, aga vaateid oli palju vähem. Lõpp oli porimülgastes nii et mul on hea meel, et me hommikul valisime kaunima tee.

Aega võttis umbes 12km matk meil 6 tundi. Rajakirjeldus väitis, et see on 4.5-5.5h matk, ent küllap meie lõuna-, joogi-, hingetõmbe-, fotopausid jne olid lisaajana.

Buss viis kenasti ka tagasi Glasgowsse. Seitse Glasgowst ära, seitse tagasi.



reede, 26. juuni 2015

Suvi meile oli mängimiseks

Mis meiega on?
Me kasvame suureks.
Jalad ja käed,
oksad ja juured.

Kuid on keskpäevapäikesed
ja linnuteed.
Me oleme väikesed,
väiksemad veel.

Mis meiega on?
Me tahtsime vabaks
siit unisest linnast
maailma nabaks.
 ...

"Mis meiega on?" Silver Sepp ja Curly Strings, filmist "Supilinna salaselts"



"Supilinna salaselts" on mu sellesuvine lemmikfilm.

neljapäev, 21. mai 2015

Seiklused rongita

Eelmisel pühapäeval oli tore plaan minna New Lanarkisse. Lihtne, kord tunnis käib rong, sealt veel natuke kõndimist, ei midagi ootamatut. Nii me arvasime.
Kui piletid ostetud, jäi alla 5 minuti aega, et rong leida, kuid rongi ei hakanudki olema. Asendusbuss. Leidsime üles, juht ütles, et läheb Lanarkisse küll. Sinna me siis jäimegi, pileteid keegi ei tahtnud. Sõita see bussijuht ei osanud, piinas bussi ja inimesi.
Pärast märgatavalt pikemat aega, kui rong oleks pidanud sõitma, keeras buss pisikesele teele ning pani kõik inimesed maha. Kas tegemist oli Lanarkiga? Ei, muidugi mitte. Carluke, väike armas koht 10km õigest paigast eemal. Buss oli ära sõitnud ning ühtegi töötajat, kes oskaks aidata, ei paistnud. Kokkuvõttes jalutasime ja leidsime takso, et õigesse kohta saada, mis töötas, aga oli märgatavalt kulukam kui rong.
New Lanarkis oli tore ning tagasi sõitev buss ei teinudki muid veidrusi peale buss olemise. Edaspidi tean, et kõik pisikesed kirjad raudteetöödest tuleb läbi lugeda, sest see teavitus oli küll vaevaga leitav, aga kui ei tea otsida, siis ei kammi ju kõike läbi.

Tänasega on mul kõik eksamid tehtud, viimasega pingutasin isegi pisut üle ning kuna ma valikülesande puhul polnud kindel, kummaga ma parema tulemuse saaks, siis tegin mõlemad. Väidetavalt hinnatakse mõlemad ja kõrgem jääb tulemuseks. Mulle sobib, ma loodan, et õppejõud väga ei kurda.

kolmapäev, 20. mai 2015

7/8

Kopp. Kopp. Kopp on ees.
Homme on taaskord eksam, aga mina istun voodil ja ei suuda enam õppida. Võib-olla homne hommik aitab veel viimase kordamise teha. Nii palju siis sellest, et on lihtsamat sorti eksam, korraliku õppimisega võiks väga head hinnet püüda.
Kopp. Kopp. Kopp on ees.

teisipäev, 5. mai 2015

4/8

Poolel teel, ent suur väsimus ei tähenda ikka veel õigust kerra keerata, vaid taas õppima. Neljapäevast materjali ma olen juba korranud, aga järgmine nädal tuleb kohutav. Mittelineaarne optika ja kvantfüüsika, mõlema jaoks umbes kolm päeva õppimiseks. Brr.